Eesti saadikud oleme ka

Ma haakusin raadioga ja loodetavasti haakun ka edaspidi. Üht Eesti-teemalist haakumist saab kuulda siit:
http://www.radiok.org/programming/culturequeue

Kui leht avaneb, tuleb rullida alla kuni  programmini, mis kannab nime: Culture Queue 12-2-12: "Come Together"
Seal all olev play-nupp aktiveerib saate, mille 26. minutil ja 7. sekundi hakkab minu lugu. 

Teine ja ehk lihtsam variant on leida lugu siit: http://www.prx.org/pieces/89222-culture-queue-12-2-12-come-together

Kuulmiseni!

Jõulud ja Kwanzaa ja Hanuka

Meil olid täitsa suurepärased ja tundega jõulud. Eriti minu seisukohast oli toimunud suur areng - eelmisel aastal veetsin jõuluõhtu haigena voodis, kurk paistes ega saanud üldse jõulutoitu süüa. Ainult šokolaadi. Seekord aga tegin korraliku laua: seapraad, ahjukartulid, hapukapsad (super, et siin nii suur saksa kogukond on - sauerkrauti valik on lai), šokolaadipuding ja jõhvikamoos. Ühest telekanalist lasti programmi nimega Yule Log, ehk Jõulu palk/pakk. Ekraanil põleb kaminatuli, aeg-ajalt kellegi käsi lisab halgusid või kohendab tuld. Reklaami pole, muid katkestusi samuti mitte. Taustaks lastakse vanu jõululaule. Alguses oli naljakas, aga pika peale väga tore. Küünlad põlesid ja siis see lõke. Telekas. Lõke preerias meie väikses majas preerias. Igatahes väga ameerikalik. Nii see programm kui ka too paku põletamine. Mõlemal on pikk ajalugu. 

Üks teine samuti põnev traditsioon on aga veel lühikese ajalooga. Kwanzaa nimelt, ehk kõige lihtsamini (ja valesti) öeldes mustanahaliste jõulud. See algab 26. detsembril ja kestab 1. jaanuarini ning koosneb mitmetest elementidest ja tegevustest. Meie kahjuks jääme sellest ilma, kuna keegi pole meid haakuma kutsunud ja iseseisvalt ei oska seda püha kuidagi pidada.

Hanukale ehk valguspühale, mis on kõige lihtsamini (ja valesti) öeldes juutide jõulud, saime aga oma Iisraeli sõpradelt kutse küll. Ootasime huviga, aga kahjuks oli küünla süütamise päeval nimme lumetorm, mis ka järgmistel päevadel elu keeruliseks muutis, nii ka hanuka jääb tulevikuks.

Ilmaga seoses ei saa jätta mainimata, et kanged minnesotalased olid tolle lumetormiga seoses ikka üsna abitud. Või õigem oleks vast öelda, et linn ei tõusnud oma ülesannete kõrgusele. Eesti mõttes polnud lund just kuigipalju, võibolla pisut üle minu põlve. Liiklus oli aga väga kaootiline, ühistranspordi graafikud täiesti segi, jalakäijate teed lükkamata ja autoteed jalutajaid täis. Nüüd on õnneks jaole saadud ja viimased nädalad on olnud logistiliselt muretud. Temperatuurid aga on see-eest langenud sinna krõbeda poole. Tegime ühel päeval jääga kaanetatud Como järvele ringi peale ja kohati oli väga ekstreemspordi tunne, kuigi päike paistis ja oli täiesti tuuletu. Päris tore ja huvitav. Ameeriklaste jaoks on Minnesota talve üle elamine väga kõva sõna. Loodetavasti meil õnnestub, siis me oleks justkui millegi suurega hakkama saanud.

Loomadel muideks on küll raskuseid. Nägin oma ihusilmaga pealt, kuidas üks orav puu otsast alla kukkus. Ta tahtis teha väga kiiret manöövrit, aga puukoor oli jääs ja tema käpakesed vist ei suutnud korralikult krabada ja siis ta potsataski ligikaudu meetri kõrguselt lumme pepuli ning lasi kohe kibekähku jalga. Jänesed on ka julgemaks läinud - kust vähegi toitu paistab, sinna nad kogunevad. Meie tagaaias on mõned puud ja rohututid väljas ja lumi seetõttu puha ära sõtkutud. Pärast sadu saab aga värskeid jälgi näha, nagu siin:

Ma olen reklaamnägu

Avastasin end ja oma sõbrad reklaamist. Väärt reklaamist õnneks - see programm, mis mind eelmisel aastal Washingtoni interniks viis, kogub raha. Olen ankrumees ca 1.40 juures. 

Et näha, klikka siia: http://www.tfas.org/GiveBack/Video?erid=1463367&trid=572ba710-37bc-449c-b8af-6f9d11f67409#.UNH4u6BlxFc

Täna tähistasime

Jõudsin oma siinses peategevuses ühe mõnusa teetähiseni ja otsustasime seda sündmust tähistada kinoskäiguga. Enne aga tahtis Priit verd loovutada, nagu ta ikka aeg ajalt Eestis teinud on. Läksime ülikoolile kõige lähemal asuvasse doonorimajja, mis oli üsna paksult rahvast täis. Teenindaja küsis, et kas Priit on esmakordne loovutaja. Priit vastas, et on varem ka andnud. "Mis firmale?" küsis teenindaja. Olime hetkeks segaduses aga taipasime siiski vastata, et riiklikule verekeskusele. Seepeale oli teenindaja segaduses ja õli lisas tulle tõik, et Priidu passis oli kirjas TALLINN aga teistel dokumentidel seda "keskmist nime" kirjas polnud. Tagatipuks sisestati Priidu sünniaeg valesti ja kogu süsteem jooksis kokku. 

Kaks tundi pärast uksest sisse astumist ootasime endiselt, et Priit saaks sooritada doonorieksami, kus kontrollitakse teadmisi doonoriks olemise, protseduuride ja riskide osas. Samas oli ilmne, et niipea teda letti ei võeta, sest enne meid tulnud ootasid samuti endiselt ja rahvast saalis  muudkui juurde. Valdavas enamuses oli tegemist vaesemat ja õnnetumat sorti inimestega, kellest mitmed ei tundunud sugugi terved ega tervislikud olevat. Jutukatketest ilmnes, et osa käib seal lausa mitu korda nädalas oma plasmat pakkumas, aga loovutamiseks alati ei lähe - näitajad lihtsalt pole alati need, mis vaja. Kui näitajad on aga korras, siis saab suisa kaks korda nädalas plasmat anda.

Miks need vaesemat ja õnnetumat sorti inimesed seda plasmat siis nii hirmsasti loovutada tahavad? Eks ikka seetõttu, et raha saada. Nii lihtne see ongi. Priidule anti ka registreerimisdokumentidega koos üks magnetkaart, millele siis pärast iga loovutamist ukse juures raha peale kantakse vastavalt panusele. Vereäri. Kõik müügiks. Me jätsime asja katki ja tulime tulema. 

Sõime jäätunud jogurtit ja vaatasime vaateaknast välja, rääkisime  juttu ning magasime oma filmi alguse maha. Nii jäi kinoskäik ära. Otsustasime siis lihtsalt õhtuses Dinkytownis ringi jalutada, kuna see on kuidagi euroopalik ja boheemlasi täis. Tänavad on palistatud kohvikutega ja pisikesed poed olid jõulutulukesed süüdanud. Leidsime ühe kitarripoe, kus olid vapustavalt head pillid. Ma mängisin vist oma elu kõige kallima kitarriga täna. Kõlas hästi. 

Mina lähen bussiigaa

Elu muudkui voolab nagu körtpärtlisärk ja ma ei jõuagi hetkel muud kirjutada, kui et õues on külm ja toas on soe ja rattaga ma enam ei sõida ja sõidan hoopis bussiga ja buss on tasuta, sest ta on ülikooli oma ja te saate kõik sõitma tulla, kui vaatate seda videot, mis mõned nädalat tagasi just minu liinil üles võeti ninja-meetodil. 

Klikka siia: www.radiok.org/tinymusicfest 
 

Teatrisse! Teatrisse!

Mul on siin üks Peterburi tuttav, kes on ametilt lavastaja ja ta kutsus meid vaatama Tšehhovi kolme õeraasukese etendust, mille valmimisele ta oli kaasa aidanud. 

Ma olin muidugi väga huvitatud - meie kaksiklinn on üks Ameerika teatrielu keskuseid ja kuulu järgi kogu maailmas New Yorgi järel teisel kohal teatriistmete arvu poolest (veider statistika), aga kiire elu ja kallid piletid on meid seni sellest kaunist kunstist eemal hoidnud. 

Plaan oli minna reede õhtul kõigepealt sõber Muhammadi ja tema pruudiga õhtust sööma ja siis ühiselt näidendile. Juhtus aga nii, et armas hiina printsess jäi tublisti hiljaks, sest ta pidi laboris vähiravi leiutama. Hea põhjus. 

Igatahes sellest tulenevalt jäime maha õigest bussist ja hilinesime teatrisse peaaegu veerand tundi. Saali meid ei enam ei lastud. Kaalusime erinevaid variante ja otsustasime lõpuks siiski vaheaja ära oodata ja vähemalt lõpuosa näha. 

Meie sõprade jaoks oli see esimene kohtumine Tšehhoviga ja ma pole päris kindel, kui palju nad niimoodi poole pealt sisse sukeldununa toimunut nautida said. Mulle aga meeldis. Olid mõned uskumatult head näitlejatööd. 

Kuna tahtsin kindlasti ikka kogu etendust näha, siis võtsin tänaseks selle asja jälle plaani. Enne minekut soojendasin omale eilset hiina restoranist saadud toitu ja siis - teatrisse. Ühesõnaga tänane oli natukene eilse koopia, kui välja arvata see, et kirjatööde vahepeal tukkusin elutoa diivanil. Töö juures piirdun ringutusega. 

Nädalavahetused on ikka toredad. Priit, tubli mees, veetis aga kogu päeva tööpostil.

Peame pardi koju jätma

Pärast pikka ootamist sai Priit nüüd kohe kaks töökohta - ühe erialase ja teise ameerikapärase. Kui ta on juba pisut sisse elanud, kirjutan lähemalt. Selle kõigega seoses oleme kokku puutunud paljude seaduste ja reeglitega. Mõned neist on loogilised, teised keerulised. Mõtlesime, et otsiks õige Minnesota osariigi kõige veidramad seadused kah üles - kes külla plaanib tulla, teab  siis arvestada. 

Osariigi piiri ületades ei tohi part pea peal olla. Wisconsinisse minnes kehtib sama keeld ka kanade osas. Ei tohi seista ühegi maja juures ilma mõjuva põhjuseta just seal olla. Mootorrattaga sõitvatel meestel peab olema särk seljas. Alasti magamine on ebaseaduslik. Lake'i tänaval, kus vanasti Eesti Maja oli, ei tohi punase autoga sõita. See, kes veenab kaaslast minema massaažisalongi pärast kella ühtteist õhtul, on sooritanud väärteo. 

Ja mõned vaid elanikke puudutavad seadused ka: kõigil vannidel peavad olema jalad, paarisnumbrilistes majades elavad inimesed tohivad oma taimi kasta vaid paarisnumbrilistel kuupäevadel ning kasse pole tervislik üksi õue jalutama lubada, kuna politseinikel lasub kohustus nad kohapeal maha lasta.