Jõudsin oma siinses peategevuses ühe mõnusa teetähiseni ja otsustasime seda sündmust tähistada kinoskäiguga. Enne aga tahtis Priit verd loovutada, nagu ta ikka aeg ajalt Eestis teinud on. Läksime ülikoolile kõige lähemal asuvasse doonorimajja, mis oli üsna paksult rahvast täis. Teenindaja küsis, et kas Priit on esmakordne loovutaja. Priit vastas, et on varem ka andnud. "Mis firmale?" küsis teenindaja. Olime hetkeks segaduses aga taipasime siiski vastata, et riiklikule verekeskusele. Seepeale oli teenindaja segaduses ja õli lisas tulle tõik, et Priidu passis oli kirjas TALLINN aga teistel dokumentidel seda "keskmist nime" kirjas polnud. Tagatipuks sisestati Priidu sünniaeg valesti ja kogu süsteem jooksis kokku.
Kaks tundi pärast uksest sisse astumist ootasime endiselt, et Priit saaks sooritada doonorieksami, kus kontrollitakse teadmisi doonoriks olemise, protseduuride ja riskide osas. Samas oli ilmne, et niipea teda letti ei võeta, sest enne meid tulnud ootasid samuti endiselt ja rahvast saalis muudkui juurde. Valdavas enamuses oli tegemist vaesemat ja õnnetumat sorti inimestega, kellest mitmed ei tundunud sugugi terved ega tervislikud olevat. Jutukatketest ilmnes, et osa käib seal lausa mitu korda nädalas oma plasmat pakkumas, aga loovutamiseks alati ei lähe - näitajad lihtsalt pole alati need, mis vaja. Kui näitajad on aga korras, siis saab suisa kaks korda nädalas plasmat anda.
Miks need vaesemat ja õnnetumat sorti inimesed seda plasmat siis nii hirmsasti loovutada tahavad? Eks ikka seetõttu, et raha saada. Nii lihtne see ongi. Priidule anti ka registreerimisdokumentidega koos üks magnetkaart, millele siis pärast iga loovutamist ukse juures raha peale kantakse vastavalt panusele. Vereäri. Kõik müügiks. Me jätsime asja katki ja tulime tulema.
Sõime jäätunud jogurtit ja vaatasime vaateaknast välja, rääkisime juttu ning magasime oma filmi alguse maha. Nii jäi kinoskäik ära. Otsustasime siis lihtsalt õhtuses Dinkytownis ringi jalutada, kuna see on kuidagi euroopalik ja boheemlasi täis. Tänavad on palistatud kohvikutega ja pisikesed poed olid jõulutulukesed süüdanud. Leidsime ühe kitarripoe, kus olid vapustavalt head pillid. Ma mängisin vist oma elu kõige kallima kitarriga täna. Kõlas hästi.
No comments:
Post a Comment