Me saime lihtsalt valesti aru

Ootasime kevadet, aga seda polnud ette nähtud. Tuli hoopis suvi. Viimased päevad on olnud lausa palavad. Täna on 25 kraadi. Ja rohi mühiseb kasvada.  

Minnesnowta

Täna õhtul kell 22.30. 

Saldo

See aprill ei ole naljakuu. Blogist või selle tühjusest on vist kah seda näha. Päevad on erinevate tööde-tegemiste tähe all kiiresti mööda vurisenud. Oleme siiski elus ja terved, tuba on soe ja kõht on täis, aga ühe mu Fulbrighter-kolleegi tuttava tuttav vaatas Bostonis maratoni ja teda enam pole. 

Viimasel ajal ajab siin riigis üks halb uudis teist taga. Ja lumi sadas jälle suurtesse hangedesse maha. Kohalikud aga suhtuvad kuidagi stoiliselt nii ühte kui teise. Mina põen mõlema pärast. Õnneks tuleb Eestist toredaid uudiseid.

Käime palju kinos. Tihti satume huvitava filmi ja publiku kombinatsiooni peale. Täna oli Zero Dark Thirty koos pakistanlastega, üks teine kord oli aga Argo ja iraanlased.

Üleeile oli mul siin midagi aasta aruande laadset. Tutvustasin tehtud tööd ja vastasin küsimustele. Oli tore ja huvitav. 

Läks sassi ja oli tore

Üks raadioasjanduse eeliseid on, et sageli väisavad stuudiot bändid, kelle muusikat me mängime ja aeg-ajalt saab tasuta kontsertidel käia. Üleeile lubati mind niimoodi Sigur Rosi publiku sekka. Nad esinesid Saint Pauli kesklinnas, kuhu minek mulle alati liblikad kõhtu simuleerib. Hoolimata sulaselgest Americanast meenutavad sealsed lõhnad ja vaated Roomat, Londonit ja Torontot, kui selline kombinatsioon on üldse võimalik. Isegi valgufoorid on seal originaalsed - tee ületamist lubav semaforimehike mitte ei sammu, vaid oleks nagu tabatud tantsuliselt harki-kokku-kääri-kokku hüppelt. 

Kontsert oli ühes Mississippi äärses üllatavalt väikeses saalis, kus oli tohutult hea ruumikas matt akustika. Muusika oli vaimustav ja helimehed tasemel - laval olnud kolm kitarri, klaver, sünt, trummid ja muud löökriistad, kolm viiulit, neli puhkpilli ja seitse lauljat olid kõik pidevalt peensusteni kuulatavad ja võimsad. Ka valgus oli väga hästi korraldatud ja maitsekas. See oligi vist parima heliga kontsert, mida üldse kuulnud olen. 

Ühel Sigur Rosi lavatöölisel oli sünnipäev ja ta sai väga suure sünnipäevalaulu inglise ja islandi keeles ühekorraga ja kõigilt bändiliikmetelt ka tugeva kallistuse. Nii ülev hetk oli sellega seoses, et järgmine laul läks tüüpidel täiesti sassi. Kohe nii sassi, et polnud muud teha, kui otsast alata. Kõik said südamest naerda ja elu läks edasi. Kuna siin on nähtavasti lubatud kontserdisaali suuremate ja väiksemate videokaamerate ja fotoaparaatidega siseneda ja nii palju filmida, kui süda lustib, siis saan sedasinast inimlikku momenti läbi kellegi amatöörülesvõtte teiega jagada.