Estonaut

Nii Stanfordi ettekanne, EXPOl jutustamine kui ESTO hommikuseminari sõnavõtt on tehtud ja saan nüüd estotada siin nagu vurr. Minu osalusvaatlus kaldub pigem osaluse kui vaatluse poole kaldu olema ja ma olen selle arengu üle väga rõõmus. Ma olen nii palju näinud ja kuulnud, asi kestab aga veel edasi. Väike vahekokkuvõte asjadest, mis pähe tulevad teemal, et mida üks eestlane umbes sel sekundil San Franciscos nautida oskaks.

Punkt üks. Puidusambad ja muidu sambad. Siin kasvavad maailma kõige kõrgemad puud ehk üks teatud sekvoia liik, mida kutsutakse maakeeli redwood.

 Kivist sambaid näeb Kaunite Kunstide Palee kompleksis, kus leidis aset ka LEP-ESTO avakontsert.

Punkt üks ja pool. Mitte ainult eesti elu, vaid ka muidu elu keeb.

Punkt kaks. Laulupidu.

Punkt kolm. Uus aukonsulaat uue aukonsuliga. Veelgi enam aga uus suursaadik: naine, kes elas Moskvas pronksiöö üle ja jaksab siiralt särada. 

Apelsinid on magusad

California safari

Läksime autoga Los Angelesest San Franciscosse mööda maanteed number 1, mida peetakse maailma üheks ilusamaks, kuna ta kulgeb ookeaniga paralleelselt ja pakub toredaid vaateid. Sattusime juhuslikult ka igasuguste elukate peale. Nägin kahte sisalikku, delfiiniparve ja Steven Spielbergi. Mõned natsionaalgeograafilised kujutised ka:   

                                       

Taevas muudab vee värvi. Ma ei timminud arvutis värve kohe üldse sugugi mitte. 

Need kondorid on nii haruldased, et maailma kõik ligi 200 looduses elavat isendit on ära märgistatud ja tähtsas raamatupidamises arvel. Meil õnnestus näha neist viite. Vot need on VIPid või siis VIBid.

Viva Los Angeles

Veetsin nädalavahetuse Los Angeleses, kohtusin mitmete toredate eestlastega, tegelesin oma suulise ajaloo projektiga ja nägin natukene Hollywoodi elu ka. Meie naaber on üks muuvistaar, nagu maakeeli öeldakse, eile aga olin ühe produktsioonifirma basseinipeol. Seal oli palju tuttava näoga inimesi, keda ma olen korduvalt näinud, aga enamasti ei osanud täpselt öelda, et kus täpselt ja millal. Üks, keda oskasin paigutada oli Harry Winkler, kes mängis Happy Days'i seriaalis Fonzie't ja on viimasel ajal Adam Sandleri filmides figureerinud. Peamiselt olid sellel peol siiski seriaalinäitlejaid ja -näitlejannad. Küll need viimased on ikka kõhnakesed. Üldiselt olid inimesed ootamatult siirad ja sõbralikud, bänd mängis ragtime-muusikat, mehhiklased tegid kolumbia toitu ja ma avastasin seltskonnast ühed läti ja ühed leedu juured. Täna õhtul võeti mind kaasa raamatuklubisse, mis toimus noore Indiana Jones'i seikluste stsenaristi kodus, kus teised stsenaristid, muusikud ja advokaadid arutasid Roosevelti selgroo üle - et kas tal seda oli või siis mitte. Mul on ka siin hea õnn elada täitsa ranna juures, nii et muidugi haarasin võimalusest Vaikset ookeani katsetada. Tundus soojem kui Atland, kõiksugus krabisid oli ka rohkem.

Venice Beach

Santa Monica

Laske lapsukestel Priidu juurde minna

... ja tudengitel minu juurde tulla. Läksime nüüd Priiduga mõneks ajaks laiali – tema võttis New Yorgist bussi Torontosse, kus asub hoolega ette valmistama eesti laste laagrit. Minul on käsi ülikoolituur: Princetoni ilus linnak on värskelt üle vaadatud, nüüd on käes kord tutvuda Pittsburghi Ülikooliga ja lähitulevikus taaskülastada Stanfordi päikeselist rohelust. 

Õigupoolest olen esmamuljed juba saanud - saabusin Pittsburghi juba eile õhtul ja täna pärastlõunal pidasin oma loengu ära. Väga meeldiv publik oli - otsapidi kas Eesti, Läti või Leedu erinevaid külgi uurivad inimesed, mis tähendab, et nad olid väga teadlikud ja huvilised. Varsti lähen ühe kohaliku õppejõuga välja ja ta näitab mulle linna.

Ühe suure elamuse sain aga juba kätte - nimelt see maja, kus ma loengut pidasin. Tegemist on maailma kõrguselt teise ülikoolihoonega. Nimeks on tal õppimise katedraal ja seda ta õigupoolest vist on ka.  

Aitäh, Atland

Tõus.

Ei ole midagi paremat ujumisest ookeanis. Kõigepealt tuleb näha vaeva, et üldse valget vahtu üles peksvatest lainetest läbi saada sinna, kus päris vesi loksumas. Sügavaks läheb väga järsku – põhimõtteliselt kohe. Pidevalt tulevad uued lainemäed peale ja lisavad oma kõrguse juba olemasolevale sügavusele ja kokkuvõttes on põhi pidevalt kuskil kaugel. Tuleb laineid ilusasti püüda ja vaadata, et nad sind kummalegi poole kaasa ei vii – ranna poole heites võib kokkupõrkes maaga väga haiget saada, mere poole minek on aga muudel põhjustel teadagi ohtlik. Vesi on tume ja läbipaistmatu, sügav ja korraga mitut voolu toitev.  Ja mina ujun seal koera, hirmsoolast vett suust muudkui välja pritsides ja väga raske on. Ja väga äge on.

Mõõn.

Ei ole midagi paremat ujumisest ookeanis. Sisseminek ei valmista erilisi raskusi, vees saab pikalt horisondi poole kõndida ja vahulaineid kehaga murda, neisse viskuda või lasta end rahumeeli kaasa kiskuda. Põhi on pidevalt saadaval, ehkki väga auklik-künklik. Kõige toredam on aga boogie-board’il ehk vahtplastist väikesel ja laial lainelaual sügavama vee poole siblida ja siis küünarnukkidele toetudes koos lainega randa tagasi sõita üha uuesti ja uuesti. Ja väga äge on.

Varajane võidupüha

Lakewoodi Eesti majas peeti laupäeval pidu. Kava järgi kell 17.30 oli võidupüha ja kell 18.00 jaanipäev. Pärast aga söök ja tants. Kõik kokku oli nii huvitav, et ma kohe parem ei kirjutagi. Kel huvi, saab hiljem küsida. Seniks aga silmarõõmu:

Kõige suurem kala, mida ma kunagi ei püüdnud

Oleme Idarannikul New Jerseys, teen arhiivitööd ja suulise ajaloo projekti. Priit aitab. Kuna meil on hea õnn olla kostilised ookeanile väga lähedal asuvas kodus, siis käime sageli rannas jooksmas. Teate, kuidas meri Eestis mõnikord veepiirile surnud ogalikke uhub? Siin on ka umbes nii, aga ogalike asemel on krabid ja suured teokarbid. Eile loksutas laine üht 79 cm pikkust kalapoissi, kes vist oli end kivirahnudest lainemurdja vastu liiga kõvasti ära löönud. Tõus oli just hakanud ja vesi seega väga jõuline. 

Jäin teda valvama, kuni Priit tõi toast kilekoti, kuhu tüübike küll hästi ära mahtuda ei tahtnud, aga oli siiski vagusi ja kannatas ära. Õigemini ta oli selleks ajaks juba üle Lethe ujunud. Kodus hakkas pihta puhastamine, mis nii suure olendi puhul on füüsiliselt üsna raske ja aeganõudev ning ütlen ausalt, et peatöö tegid ära Priit ja Enda-Mai, kuna mina olin kogu sellest mehaanikast pisut ehmunud.

Huvitav on, et me tolle olendi niimoodi üldse leidsime. Sada meetrit eemal oli neli spinningumeest, kes töötasid oma püügi nimel. Meie saime oma, peaks vist ütlema saagiga lihtsalt veepiiril kokku - ta oli sõna otseses mõttes mere and. Panime talle postuumselt nimeks Prints Sillerdus ja keetsime tema peast uhhaad. Küljefileed rändasid jääkappi. Kui me oleks pisut varem kohale jõudnud, äkki oleks ta pakkunud meile kolme soovi?

Rong see sõitis siuh-siuh-siuh

Sõitsime rongiga Chicagost New Yorki. Selleks kulus 23 tundi. Suurepärane kogemus. Soovitan soojalt. Esimeseks põhjenduseks vana tõde – raudteed kulgevad läbi looduse ja aknast näeb külastatavat maad seega tunduvalt mitmekesisemalt kui lennukist (pilved) või bussist (kiirtee taristu). Teise heana võib välja tuua, et isegi kõige odavamas klassis sõitjatel on palju jalasirutusruumi ja suured mitme funktsiooniga istmed, seega on täiesti võimalik hästi magada. Kolmandaks sõidab rong mitte tšuhh-tšuhh-tšuhh, vaid siuh-siuh-siuh – ehk et vaikselt.

Kui kellelgi on tahtmist Ameerikale soodsalt ring peale teha, siis öörongid teeniksid hästi nii transpordivahendi kui majutusena.  Mäletan, et kui kunagi Vologdast Peterburi sõitsin, oli rongiöö tõeline õudus. Platskarnõi vagon oli kuum ja niiske, ehkki akna taga olid miinuskraadid. Läppunud hapnikuvaeguses õhk lehkas kalbasaa järgi ja minust kohe üle vahekäigu norskas üks gaspadinaa nii kõvasti, et ma hakkasin tema elu pärast kartma. Õnneks oli ta oma paljad jalatallad mu pea poole suunanud ja nende rõõsa toon rääkis pakatavast tervisest.

Ega mul rohkem öörongi kogemusi polegi. Vast see selgitab ka minu suurt eufooriat seoses Ameerika rongiga. Ma olin seal peal tõesti väga rõõmus, et mitte öelda õnnelik. Arutasime Priiduga maailma asju, meisterdasime bagelitest burgereid ja tegime niisama lolli. Kui hakkas hämarduma ja akna tagant paistvad unised kollaste lampidega rongipeatused jäid harvaks ning asendusid tumedate põldudega, sattusime vaatama filmi „Ma olen väsinud vihkamast“, kus karmid noored eesti vangid viiekrooniste ja Priima pakkide peale kihlvedusid sõlmivad. Väga sürr. Nähtavasti mängisime ka mu iPadiga.

Muljetavaldav Chicago

Chicago on nüüd ametlikult mu lemmiklinn USAs. Tal on hästi läbimõeldud keskus, mis täis huvitavaid arhitektuurilahendusi. Pisut rohkem kui 140 aastat tagasi oli seal suur tulekahju, mis hävitas valdava osa tsentrumist. Mõne linna puhul oleks säärane katastroof ajaloo lõpuks, Chicago aga taasleiutas end, nagu siin armastatakse öelda. Tänavad, avenüüd ja hoonestus planeeriti selliselt, et oleks õhku, avarust ja avatust veele. Nii ongi helesinine Michicani järv pea kogu hiigellinna ulatuses rahvale ligipääsetav. Lisaks voolab linnas ka Chicago jõgi, mille sängi ümbritsevad majad ja teed just nii nagu Veneetsias – seetõttu on linnas ka palju sildasid ja veetakso.

Kui Euroopa kahe maailmasõja vahel üha keerulisemaks paigaks muutus, kolisid mitmed geniaalsed arhitektid ja kunstnikud, näiteks Bauhausi tegelased teiste paikade hulgas ka Chicagosse. Siin oli ülesehitustöö veel käimas ja seega enam võimalusi mastaapsete hoonete rajamiseks kui mõnes rohkem valmis linnas. Julget pealehakkamist soodustas ka nõue kõigi majade puhul teraskonstruktsioone kasutada, vältimaks suuri tulekahjusid. See andis seadusliku aluse pilvelõhkujate buumile ja oh, neid on siin tõesti palju ja ikka korralikke. Muuhulgas ka maailma kõige kõrgem ehitis – endine Searsi torn, nüüdne Wilise torn, mille 103. korrusel on ka vaateplatvorm, kus saab klaaskastis seistes all laiuvat linna kogeda.

Ööbisime mu kaasfulbrighteri Rodrigo juures, kes õpib Chicagos režissööriks. Rodrigo on Brasiiliast, Sao Paulo linnast, meie aga elasime just Minnesotas Saint Pauli linnas, hehee. Tema juures oli väga hea. Üle pika aja magasime täiesti rahulikult ja väga sügavalt – viimased nädalad oma Ameerika kodus olid pisut hektilised ja kiireid toiminguid täis. Chicagos olemine tähendas, et kõik see on tehtud ja võime lõõgastuda. Rodrigo on väga tore inimene ja meil klapib temaga hästi. Priit ütles, et ta on Rasmuse moodi. Võibolla sellepärast. Igatahes ta on ka suur sidrunimahla friik, nagu mina. See on sõprade valimisel ka väga oluline. Rodrigo kodu oli täitsa Michigani järve ääres, mistõttu seal oli vaikne – järv ju ei lärma. Magasime suisa lahtise aknaga ja lasime värskel järveõhul toa täita. Ehk oligi sellepärast nii magus uni. Rodrigo läheb peagi Hollywoodi praktikale ja pakkus meile oma korterit niisama elamiseks kuni suve lõpuni. Oleks väga tore. Chicagos on Eesti Maja ka ja saaksin seal oma tööd teha. Aga muidugi me ei saanud seda pakkumist vastu võtta – kodumaal ootavad nii paljud muud teod tegijat. 

Chicagos aga polnud meil muid tegusid teha, kui linna avastada. Alustasime Rodrigo kodurannast ja torkasime varbad helesinise Michigani lainetesse, edasi liikusime keskuse poole – käisime sadamalaadses meelelahutuspiirkonnas nimega Navy Pier, Millenniumi pargis toda kuulsat hõbedast uba ehk pilveväravat kaemas, tolles kõrges Willise tornis ja muidugi jalutasime niisama ringi uurimaks linna meeleolu. Lühivaatluse põhjal võib öelda, et see on tõsisem ja asisem kui Minneapolises/Saint Paulis, aga lahkem ja rahulikum kui New Yorgis. Vast see kirjeldus annab mingi ettekujutuse meie muljetest.

Jah, need majad seal kaugel all on pilvelõhkujad...

 Mõned Eesti-momendid olid ka:

Rodrigo kodurand:

Ja Navy Pier kesklinnas:

Kui päike peale paistab on vesi eriti helesinine:

Võitlus gängsterite vastu käib endise hooga:

    

Mõned toredad momendid veel:

Reisi esimene jalg, nagu öeldakse

Oleme nüüd Wisconsini osariigi ka oma ihusilmaga ära näinud. Madisoni linn ja ülikool olid ikka ehtsalt ameerikalikud, aga teeäärsed vaated sellele vastukaaluks väga Eesti moodi. Minnesotaga võrreldes on siin näiteks rohkem kaski ja kõrrelisi, mis tekitavad kohe mõnusa mõttesilla kodumaale, eriti sellele Narva maantee jupile millalgi pärast Kuusalut ja enne Jõhvit, kus tuulegeneraatorid püüavad väljal tuult. Siin me neid aparaate ei silmanud, küll aga tuult ja väljasid. Üsna lõputult. Rekkad ja rekkad ja rekkad sõidavad teedel ning rändajate peatuspaigad poodide, tanklate ja muu seonduvaga tõmbavad rahvast konkurentidelt enese manu ülipuhaste tasuta tualettidega. Eestis mäletan, et olukord oli täpselt vastupidine - mitte just märkimisväärselt meeliülendava tualeti kasutamiseks pidi kõigepealt end kliendina sõna otseses mõttes maksma panema. Ühes meie bussis oli ka armas ja tagasihoidlik amišipaar, silmad tõsised ja suu lukus. Kui linnaliinid on tihti kõiksugu loba täis, siis kaugemaid otsa sõitev buss oli vaikne ja väärikas. Odav ka - üle kaheksa sõidutunni eest maksis kumbki meist vaid dollari ja kakskümmend viis senti. Eks me ostsime piletid varakult ära ka. Aga siiski. Väga hea tunne on jälle reisida, püüda ise tuult väljal.

Ongi kõik

Sain raadiost kolleegipreemia ja nii palju sooje sõnu, et kuuendal korrusel toimunud koosviibimiselt lahkusin mitte ühes suure liftiseltskonnaga, vaid lipsasin hoopis salamisi trepikotta ja võtsin maja keskosasse jõudes korraks aja maha, et meeleliigutusele voli anda.

Trepikoda oli täis teatrilõhna ja betoon mu all ning kõrval õhkas külma. Silmad kinni. Vaikus. Silmad lahti, näen oma jalgu: tumesinised teksapüksid, pruunid roosiga ballerinad. Ameerikast ostetud. Näen oma käsi: triibuline jakk on uus, seal all oleva musta pluusi ostis ema mulle Kuusalu kaltsukast üle kümne aasta tagasi, aga see pole üldse kulunud. Tollega elaks vist tuumasõja ka üle. Kavatsen seda sportlikust hasardist edaspidigi kanda. Kaelas on mul eelmisel kevadel Tallinna Ülikooli peamaja lähedalt ostetud helesinine sall. See on aastaga täiesti luitunud, paarist kohast rebenenud ja koju ma temaga lennata ei kavatse – meie ühine tee jääb seega lühikeseks. Olen väliselt vana ja uus korraga. 

Olen sisemiselt ka vana ja uus korraga. Rinna vastu surun oma vastsaadud preemia-asjakest ja iPadi. Esimeses näen kõike, mida olen raadios teinud, näinud ja õppinud. Teises elab minu doktoritöö. Aasta tagasi polnud mul kumbagi. Küll on ikka hea, et ma siia tulin.  

See oli teisipäeval. Täna on laupäev ja mu Fulbrighti aasta on ametlikult lõppenud. Ongi kõik. Aga pole üldse tühi tunne. On hoopis väga täis tunne. Nüüd järgneb midagi muud – kuu jagu uusi seikluseid avaras Ameerikas.