Ma tangiks aega

Kui sõidad juhtumisi kaksiklinnas ja avastad, et raha on otsakorral - kott juba vilgub ja teeb imelikke hääli - siis õnneks on olemas rahatanklad, kuhu autoga sisse vuriseda, pangakaart aknast välja susata, natuke nuppe vajutada ja raha tulebki nii palju kui kulub või miks mitte isegi rohkem. Saab võtta nii enda raha kui panga raha. 

Wells Fargo rahatankla.

Seejuures köidab mind ehtameerikalik ütlemine, et aeg on raha. Kui rahatankla on, äkki on ajatankla ka. Oleks vaja. Ma ei oska seda meie ajavajaduses olekut siin kuidagimoodi diagnoosida. Meil nagu on aega ja tõepoolest saame selle vältel palju tehtud, nii et kõik oleks justkui hästi. Samas aga on iga paari hingetõmbe järel reede ja uus reede ja uus reede ja nii edasi. 

Mul on elus olnud mitmeid nobedaid nädalaid, aga siinse ratataa-ratataa-ratataa kõrval kahvatub vist kõik olnu. Mitte et ma kurdaks. Oh ei, see ratataa on äge ja põnev - Ameerika mäed, noh. 

Eks ühenduses peitub jõud. Saame Priiduga teineteist toetada - teinekord teen tema eest mingeid liigutusi ja vastupidi. Näiteks teisipäeval toimus korraga kaks loengut, mida ma hirmsasti tahtsin kuulda - New Jersey ungarlastest ja Kariibi mere juutidest. Mina kuulasin üht, Priit minu asemel teist. Sama praegu - olen üsna väsinud ja koguni unine, ent saan siiski neid ridu kirja panna, sest Priit võttis magamise enda peale. Täna on, mida luusse lasta - veetsime õhtu Jeffi ja Johni pool rootsi-itaalia-prantsuse-ameerika kööki nautides. Neil on ka kaks kassi, mis tähendab, et saime oma lemmiklooma igatsust pisut välja elada. Kõige lühem viis õhtut kokku võtta, oleks vast nentides, et põsed valutavad - naermisest. Tähendab, me tankisime positiivseid emotsioone. 

Must reede oli valge

Meie Ameerika sõbrad on hiigla vahvad ja nendega tänupüha veetmine oli rõõm. Neljapäeval - sellel õigel päeval - juhtus nii, et hommikul säras päike akendest sisse, poes käisime jopedeta ja külla sõitsime ratastega. Samal ajal kui me professor Tomi ja tema pere ehtameerikalikult ühtaegu hubases ja avaras kodus juttu rääkisime ning kalkunit-kartuliputru-roheube-pähklikooki-kõrvitsakooki-õunakooki  ja muidu mooki nautisime, tõusis akna taga rahetorm. Tomi vennal oli õnneks suur auto, kuhu rattad vabalt ära mahtusid ning saime kuiva jalaga koju. Kodus oli soe ja südames oli soe. Sõime vist külas olles ka pühademeeleolu omale sisse.

Reede hommikul magasime kaua ja tundub, et ülejäänud naabruskond ka - kogu õu, kõnni- ja sõiduteed olid kirka lumelina all. Ainult jäneste ja oravate jäljed tikkisid sellele mustreid, inimese saabas ega auto ratas seda sügavat valget rahu veel häirinud ei olnud. Mis siin imestada - kogu Ameerika on ju ka tänupüha järgsel nn. mustal reedel lukus. Ainult poed ja kaubanduskeskused töötavad  alates keskööst ning on kohati tunnistajaks üsna tulistele taplustele - mõned hea tehingu näljas tarbijad lähevad kasvõi läbi halli kivi või teise inimese, et saaks asja osta. Kuna õu oli valge ja jäljetu, siis järeldasime, et elame endasarnaste naabruskonnas - meile on elu kallis ja poodi ei julenud me tol päeval oma nina üldse pista. 

Pistsime oma ninad hoopis botaanikaaeda. Mõni aeg tagasi hõikasin blogis välja, et Priit pani seemne mulda ja hakkas meile seltsilist kasvatama. Väike roheline tibu võrsuski pika hoole ja armastuse peale jogurtitopsist hällis, sai nimeks Kusti ja kasvatas omale neli lehekest. Siis aga kärbus ära ega tulnudki enam elule. Priit arvab, et ta kas kastis teda liiga palju või liiga vähe või siis hoidis teda liiga soojas või liiga külmas. Ehk kokkuvõttes - me proovisime kõike, aga tulutult. Õnneks on seemneid pakis veel ja juba kolm neist idanevadki! 

Botaanikaaias aga saime nautida hästikasvatatud taimi ja puid. Väga ilusad väljapanekud on siin - romantilised ja terviklikud. Taimedega ühes elavad ka linnud, kilpkonnad ja kalad, on palju pinke ja skulptuure. Küll selle kõige elus hoidmiseks kulub ikka palju hoolt ja armastust ja teadmisi. 

Saab palmi all istuda.

Saab lilli nuusutada.

Saab fotosünteesi teha.

Hõljume oma pühademeeleoluga loodetavasti sujuvalt uude nädalasse välja. Järgmised seitse päeva tõotavad tulla huvitavad ja asjalikud - on plaanis palju arhiivimaterjale, raamatuid, kohtumisi, vestluseid ja õpetamist. Esimest ainult minul ja viimast ainult Priidul. Ühe pikemaajalise plaani oleme me ka enese jaoks välja õhanud - kusiganes me järgmise aasta novembris oleme, seal tahame ka sedasama tänupüha pidada koos kalkuni ja kõige muuga. Ehk õnnestub ilusat pühademeeleolu taas terve kuu enne jõule esile manada.  

Tänulikult pühadeni

Minu ja Priidu elu on hakanud tõsiselt keema - viimasel ajal on nii palju huvitavat toimunud! Priit leidis end ühel päeval hoopis kõrvalosariigist Iowast. Miks? Sest ta on siinsetes noorsootöö ringkondades juba saanud nimeks Agent Change ja talle tehti ettepanek oma oskuseid ka piiri taga rakendada. 

Mulle aga pakuti osalust olulises projektis ja lisaks leidsin ühise keele väga laheda interdistsiplinaarse uurijate rühmaga. Sellele lisaks muidugi minu igapäevane arhiivisõltuvus, Priidu vaikelu raamatute ja sudokuga ning mõlema jaoks endiselt nauditav liiklemine jalgratastel, mis ka oma aja võtab. 

Kirjeldatu valgusel on vist mõistetav, miks oleme üsna tänulikud selle üle, et käesolev töönädal on siin riigis ainult kahe ja poole päeva pikkune - on tänupüha aeg. See tähendab, et praktiliselt kogu avalik elu jääb seisma ja saame pisut kodus aega veeta ning hinge tõmmata. Nii enda kodus kui teiste inimeste kodus. 

Meid on siia-sinna ameeriklaste juurde ka külla kutsutud, nii et saame aimu sellest õigest tänupühade veetmisest. Eriti paljutõotav on selles osas homne õhtu, mil meid ootab pensioneeerunud antropoloogia professor Tom ja tema pere. Lubati kõiki traditsioonilisi tänupühatoite ja nende söömist, söömist, telerist ameerika jalgpalli vaatamist ja siis jälle söömist, söömist, söömist. Ja vajadusel ka tukastamist - kalkuniliha pidada uniseks tegema. Ma olen varem seda ka söönud ja pole veel säärast mõju täheldanud, aga ju on asi koguses ka. Varem ma sõin eesti portsjoneid, homme söön ameerika portsjoni. 

Tore küll, aga oma isa sünnipäevalaua äärest jään sel aastal eemale. Jäin juba, oleks vist õigem öelda. Saint Paulis on praegu küll veel õige päeva õhtu, Eesti riigis aga juba uus päev. Kui oli aga üks tunatunatunaeile, siis seisis väike Merivoo merevoogude ääres vot nii - ja muideks - teades, mis rannaga tegemist on, siis ta vaatab siin pildil täpselt Ameerika suunas. See on küll tore!

See ei ole tavaline puu

Väike mõrd preerias ja vankumatu terrakotasõdur

Pühapäeval tutvustas professor Tom meile Minneapolise kunstimaastikku. Oli inspireeriv. Nägime muuhulgas ära ka kuulsad hiina terrakota sõdalased ja nende hobused, mis mööda maailma rändavad. Enam kui kaks tuhat aastat vanad skulptuurid olid hämmastavalt heas seisukorras ja veidralt moodsad. Olen neid muidugi piltide peal korduvalt näinud, aga oma silmaga on mulje ikka kordades suursugusem. Ja kujud ka muidugi kordades suuremad. Pärastpoole väisasime Mehhiko restorani. Mmm...

Pühapäeval oli St. Paulis ka etendus "Preeria-mõrra pihtimused", kus Väike maja preerias Nellie Oleson'it mänginud Alison Arngrim naerutas publikut mälestuste ja taaskehastamistega seriaalist ja selle valmimise protsessist. Elu võtteplatsil olevat olnud karm, toit kehv ja pesemistingimused olematud. Kirjeldatust hoolimata ja skalpi veristava parukaklambri kiuste oli too võtteplats siiski varasemas lapsepõlves pilastuse ohvriks sattunud Alisoni meelispaik, kus end turvaliselt ja hästi tunda. Laura osatäitja olnud tema suurim sõber, Mary osatäitja aga tiimi suurim diiva. Kogu välismaailma jaoks oli aga just Nellie tõeline mõrd ja toda asjaolu ütlevat võõrad inimesed Alisonile iga päev. Siit ka etenduse pealkiri. 

Pikalt täna ei kirjuta. Mu käsi on endiselt valus, kuna ma noh... käisin käna, nagu öeldakse. Rattaga, nagu arvata võib. Püksid tegin ka lõhki ja poriseks. Muidugi ronisin ratta selga tagasi ja sõitsin edasi. Mõned jupid kehast tuikasid ega kuulanud päris sõna. Ja siis ma noh... kukkusin jälle. Kuna pidin sel päeval veel ringi rullima, siis pelgasin seda kolm on kohtuseadus värki. Õnneks oli hoopis, et topelt ei kärise. 

Midagi olen ma siiski nähtavasti ka õigesti teinud - jalga papusse torgates leidsin õõnsusest väikese Snickersi. Järeldan, et päkapikud. Järeldan, et ma pole nende arvestuse kohaselt preeria mõrdade nimekirjas.

Väike maja preerias

Puud on raagus - lehedki juba maast ära koristatud, värve enam pole. Ma olen juba harjunud mütsiga käima. Ja siis tänane päev, 10. november: päike, pehme tuul, lapsed mängivad tänaval paljajalu... Tegime uksed ja aknad lahti ja õhutasime oma väikest maja preerias, mille tagaaed on krooniliselt kasutamata. Me ainult kujutame ette, kuidas seal saaks koertele palli visata. Täna ma siis lõpuks läksin tagaukse trepile ja istusin seal natukene. Ja muidugi kujutasin ette, kuidas ma seal saaksin koertele palli visata. 

Muideks, kui Eesti inimesed ei tea, kus Minnesota asub ja mis siin on, siis tavaliselt annan esimeseks selgituseks, et siin elas ja kirjutas Laura Ingalls Wilder, Väike maja preerias kangelanna. Meie kultuuris on märgilise tähendusega seriaal, Ameerikas aga selle aluseks olevad raamatud. Vaatasin neid täna poes - kõva kõide ja kullatud lehed...

Mul ja Priidul on saanud harjumuseks vabal päeval poes lugemas käia. Siin on suured raamatukauplused pehmete vaipade ja tugitoolidega, kohvikud keskel tuksumas. Inimesed tunnevad end vabalt: istuvad põrandatel, virnad ees ja naudivad uusi mõtteid. Ajataju kaob seal täiesti ära. Täna kulus meil niimoodi neli tundi. Siin on niiiii palju huvitavat, mida raamatukogusse veel jõudnud pole. 

Eile jõudsime esimest korda ka kohaliku ööeluga tutvuda. Sõber Jimmy sai meid oma sõbra bändi kontserdi listile. Meie seltskonnal olid juba käepaeladki kleebitud, kui selgus, et mind ilma dokumendi näitamiseta sisse ei lasta. Kuna ma olen karsklane, siis ma üldiselt ei vaevu dokumentidega ringi käima, mistõttu leidsin end selle kena komplimendi tõttu lõhkise küna eest. Ei aidanud ükski seletus. See kontsert jäi meil nägemata. Siirdusime hoopis ühte lokaali, rääkisime niisama juttu ja vaatasime inimesi. 

Inimvaatluste poolest oli see päev juba tegelikult rikas niigi. Jimmy koju õhtusöögile ja koera vaatama sõites jäime õige mahamineku peatuse valikul  lootma bussijuhi abile. Paraku unustas ta meid ära ja nii tegime linnaliinidega paaritunnise ekskursiooni. Kogesime ka vaesemat kanti ja sealseid inimesi ning nende avameelseid vestluseid selle kohta, et kui kaua keegi veel tingimisi karistust kannab ja mille eest ja miks see või too pahategu sooritatud sai. Üks maimik sõi friteeritud nugitsaid, üks vanadaam oli ilmselt laksu all. Inimesed olid kehaliselt katki ja vaimselt rusutud. Eestis on ka muidugi elu hammasrataste vahele jäänuid, aga mitte sellises kontsentratsioonis. Eestis näevad õnnetute inimeste lapsed koolis ja mujal, et elu võib ka teistsugune olla. Siin ma pole kindel, kas kõigil ikka on võimalus läbi selle padriku piiluda.

Priit lasi end ühel päeval igatahes vaadata. Tal on nüüd püsivabatahtliku koht ühe mittetulundusühingu juures, mis tegeleb noorsootööga justnimelt keerulistes olukordades olevate laste hüvanguks. Tal on iga kord erinevad tööülesanded. Eelmisel kolmapäeval anti missioon tulla sellisena nagu ta on ja seista pool tundi võimalikult liikumatuna - olla inimskulptuur - ja lasta noortel kirjutada üles oma arvamusi selle kohta, et missugune ja kessugune inimene ta on. Ettevõtmise eesmärk oli noortele näidata, et ainult välimuse järgi ei maksa inimese kohta arvamust kujundada. Priidu puhul tuli see kenasti välja ka. 

Mida noored siis tema kohta arvasid? Näiteks seda, et ta on üliõpilane, vallaline ja pärit Prantsusmaalt. Et kooli ajal noriti teda, kuna ta oli tõeline nohik. Ja et ta on rikas. Mitte miski sellest loetelust pole tõsi. Ent meil on ka rõõmusõnum - sel nädalal leidsime postkastist Priidu uhiuue võlukaardi, mis lubab tal Ameerikas raha teenida, nii et too viimane asi nimekirjas võib peagi muutuda.

Ameerika keerab kella

Naudin tugitooli pehmust ja seda tänuväärset helikangast, mida köögi poolt kostub õndsatel õhtutel kui Priit täidetud pannkooke meisterdab. Täna sööme neid pealt kullakarvalisi-seest siiruviirulisi rõõmusid presidendivalimiste auks, kus meile küll sõna ei anta, ent mis kogu inimkonda siiski puudutavad. Minnesota rahvas saab oma häält anda veel vaid kümmend minutit. Seejärel suletakse jaoskonnad ja hakkab lugemine. Ning selle kõige tulemusena uus ajastu. 

Sobivasti toimus siin mõne päeva eest ka kella keeramine talvisele ajale. Mulle on see sündmus Eestis alati rõõmu toonud, nii ka siin. Sügiseti toob tunnine nihe enesega salapära ja hubasust, kevadeti aga teeb oleku uljaks ja klaariks. Kella keeramine ajab meele ja keha mõnusasti kikivarvukile - justkui läheks reisile ilma kodust lahkumata. 

Reisi teemal olles ei saa jätta mainimata, et täna olen oma reisil olekut ja eurooplust pidanud üha uuesti ja uuesti deklareerima - igal nurgal varitsevad valimisagitaatorid, kes möödakõndijaile propagandat teevad. Erinevalt Eestist, kus valimispäeval igaüks ise mõtlema peab, kestab siin tsirkus võiduka (või kuulsusetu) lõpuni.

Tean, et osariikides, kus vabariiklaste ja demokraatide vahekord tasavägisem, on valimisvõitlus üsna värvikalt kulgenud. Ka valimisdebatid kütsid palju kirgi ning tõid kaasa mitmekülgseid tõlgendusi. Siin näide, mida esimesel kohtumisel räägiti:

Ja siin näide sellest, mida rahvas kuulis räägitavat:

Üsna karmid vennad mõlemas klipis, kas pole? Ameerika  kultuurile omase sõnavabaduse alla käib nii ülistav jumaldamine kui põrgupõhja sajatamine. See, kui tõele lähedal need poolused ja kõik sinna vahele jääv on muidugi küsitav, aga ootamatult sümpaatne on selline aadrilaskmine küll. Raskesti talutav, raskesti seeditav, aga  siiski kuidagi võluv. Sellist vabadust iga ühiskond enesele juba lubada ei saa.

Nagu juba varemgi olen kirjutanud, on Minnesota ühiskond presidendi valmiste osas üsnagi leiget lõket all hoidnud. Küsimuseks number üks näib solevat too põhiseaduse muudatus, mis puudutab samasooliste õigust abielluda. Ka need kümned ja sajad (ja tuhanded?) aktivistid, kes täna tänavaid palistasid, panid inimestele südamele nimelt sellele küsimusele vastuse andmist. 

Oo, ma näen, et vastus ongi nüüd antud - kell on sealmaal.

Halloweeeeeeeeeen

Ameerikas väga oluline hirmu- ja kommipüha Halloween on meil nüüd üle elatud. Linn hakkas selleks varakult valmistuma - majad ja poed on juba vaat et kuukese dekoratsioonide all äganud. Ka meie aed oli peaaegu piduehtes - naabrilaste kompositsioon minikõrvitsatest, deemonkilekottidest, poodud vaimudest ja hauakividest koos valvur-luukerega ulatus üsna ühismuru mõttelise piirini. 

Meie läänehoov

Üks koduomanik oli eriti usutava kalmistu rajanud, esimese korruse aknad laudadega kinni löönud ja ülemisele korrusele punaste hõõguvate silmadega hauataguse mehe kogu kupatust valvama asetanud. Täitsa Süvahavva kohe.

Meie naabruskonnas domineeriva hauatemaatika, kõrvitsate ja heinameeste hordide hulgas oli värskendavaks vahepalaks mätasse löödud mees.

Eestis oleme harjunud, et marti ja katri jooksevad enamasti lapsed ja noored. Kui jooksevad. Siin kehastuvad Halloweeni auks end ümber aga igas vanuses inimesed.  Nii oligi, et praktiliselt kogu nädala jooksul kulgesime tänaval, bussis ja poes kaaslasteks kõiksugu kollid, zombi-mungad, nõia-Ellad ja "kuulsused".

Me ise katsusime end taltsutada kuni õige päev, ehk 31. oktoober käes. Õhtu hakul pärast tööd käisime James J. Hilli majamuuseumis, mis kroonib St. Pauli kõige uhkemat ja kõrgemal asuvat tänavat ning mille aknendest välja vaadates on näha pea kogu all laiuv linn ja tema tuledemeri. Lossi hämaralt valgustatud salongis lugesid kostümeeritud näitlejad viktoriaanliku ajastu kummituslugusid. Ja hästi lugesid.

Seejärel läksime taas Minneapolisse - teadsime, et boheemlaslikus linnajaos nimega Dinkytown on üks vana kirik, mille keldris asub ümarate nurkade ja täisrõduga spordisaal, seinad täis grafitit norra mütoloogia ja põrgutule teemadel. Saali kasutatakse sageli tantsimiseks ja tol õhtul pidi seal toimuma milonga. Ma ei saa öelda, et me just tangomeistrid oleksime, aga Argentiina tango, see õige tango tähendab, on praktikas üsna vabameelne ja julget pealehakkamist soosiv. Meil läks hästi ja tegime põrandal niimõnegi tiiru ilma liiklusummikuid tekitamata.  

Seekordne milonga oli loomulikult Halloweeni teemaline. Maskeerisime end raamatutegelasteks.

Mina olin pika tumeda patsi, pruuni jope ja punase noolekotiga Katniss Everdeen ning Priit oli halli hirvejahi mütsi, ponksi ülikonna ja ehtsa monokliga Sherlock Holmes. Vähemalt oma peol meil "kaksikuid" polnud, mis pidada tähtis olema. Vedas.