Nüüd on vast käes mu Ameerikapõlve viimased tunnid. Raja Teelelikult (kelle osatäitja muideks oli LEP-ESTOl) väljendudes peaks vist ütlema ka, et aga kust ma võtan, et need on just needsinased viimased tunnid. Ega ma kindlalt ei teagi, aga loodan. Piletid on prinditud, kohvrid pakitud ja olen koos eelloetletuga ka San Francisco lennujaama laekunud.
Kell on siin alles öö ja mu plaan on teha pisut tööd ja olla üleval vähemalt kuni lennukisse laekumiseni, et siis too sõit ise kergemini kulgeks - hea meelega magaks selle kohe tervikuna maha. Ja tolle teise New Yorgist Varssavisse ka. Selle, mis Varssavist Tallinna poole lendab, tahaks aga mõtiskledes veeta. Oleks tore teha kõrgel hõredas õhus oma elust ja aastast kokkuvõtteid ning tabada tundeid enne kui need uute muljete alla peitu poevad.
Üks tunne särab igatahes praegu kenasti läbi mu tantsupeo päikesepaistest pargitud õhkava naha ja unise silmanägemise - ka see maa siin on ilus ja koguni mitmes mõttes. Täpsema sõnastamiseni jõuan vast mõnel ärksamal momenil. Praegu piirdun ühe lugulauluga, mis koos oma nüüdseks olmeliselt väga tuttavliku videoga esindab minu jaoks üht pisut varjatud külge Americanast. Seda külge, mis lubab ühel eesti maalapsel end siin koduselt ja hästi tunda. Mitte võibolla esimesel retkel, isegi mitte teisel ega kolmandal, aga saabub hetk, mil siinne vaikus kõlab peaaegu sama kargelt kui kodumaal, keset müra aga taipad vaadata pilvelõhkujatelt peegelduvaid naeratusi ja näed enda oma nende hulgas. Siin riigis on palju häid inimesi. Lausa miljoneid.
Kell on siin alles öö ja mu plaan on teha pisut tööd ja olla üleval vähemalt kuni lennukisse laekumiseni, et siis too sõit ise kergemini kulgeks - hea meelega magaks selle kohe tervikuna maha. Ja tolle teise New Yorgist Varssavisse ka. Selle, mis Varssavist Tallinna poole lendab, tahaks aga mõtiskledes veeta. Oleks tore teha kõrgel hõredas õhus oma elust ja aastast kokkuvõtteid ning tabada tundeid enne kui need uute muljete alla peitu poevad.
Üks tunne särab igatahes praegu kenasti läbi mu tantsupeo päikesepaistest pargitud õhkava naha ja unise silmanägemise - ka see maa siin on ilus ja koguni mitmes mõttes. Täpsema sõnastamiseni jõuan vast mõnel ärksamal momenil. Praegu piirdun ühe lugulauluga, mis koos oma nüüdseks olmeliselt väga tuttavliku videoga esindab minu jaoks üht pisut varjatud külge Americanast. Seda külge, mis lubab ühel eesti maalapsel end siin koduselt ja hästi tunda. Mitte võibolla esimesel retkel, isegi mitte teisel ega kolmandal, aga saabub hetk, mil siinne vaikus kõlab peaaegu sama kargelt kui kodumaal, keset müra aga taipad vaadata pilvelõhkujatelt peegelduvaid naeratusi ja näed enda oma nende hulgas. Siin riigis on palju häid inimesi. Lausa miljoneid.
