Estonaut

Nii Stanfordi ettekanne, EXPOl jutustamine kui ESTO hommikuseminari sõnavõtt on tehtud ja saan nüüd estotada siin nagu vurr. Minu osalusvaatlus kaldub pigem osaluse kui vaatluse poole kaldu olema ja ma olen selle arengu üle väga rõõmus. Ma olen nii palju näinud ja kuulnud, asi kestab aga veel edasi. Väike vahekokkuvõte asjadest, mis pähe tulevad teemal, et mida üks eestlane umbes sel sekundil San Franciscos nautida oskaks.

Punkt üks. Puidusambad ja muidu sambad. Siin kasvavad maailma kõige kõrgemad puud ehk üks teatud sekvoia liik, mida kutsutakse maakeeli redwood.

 Kivist sambaid näeb Kaunite Kunstide Palee kompleksis, kus leidis aset ka LEP-ESTO avakontsert.

Punkt üks ja pool. Mitte ainult eesti elu, vaid ka muidu elu keeb.

Punkt kaks. Laulupidu.

Punkt kolm. Uus aukonsulaat uue aukonsuliga. Veelgi enam aga uus suursaadik: naine, kes elas Moskvas pronksiöö üle ja jaksab siiralt särada. 

Apelsinid on magusad

California safari

Läksime autoga Los Angelesest San Franciscosse mööda maanteed number 1, mida peetakse maailma üheks ilusamaks, kuna ta kulgeb ookeaniga paralleelselt ja pakub toredaid vaateid. Sattusime juhuslikult ka igasuguste elukate peale. Nägin kahte sisalikku, delfiiniparve ja Steven Spielbergi. Mõned natsionaalgeograafilised kujutised ka:   

                                       

Taevas muudab vee värvi. Ma ei timminud arvutis värve kohe üldse sugugi mitte. 

Need kondorid on nii haruldased, et maailma kõik ligi 200 looduses elavat isendit on ära märgistatud ja tähtsas raamatupidamises arvel. Meil õnnestus näha neist viite. Vot need on VIPid või siis VIBid.

Viva Los Angeles

Veetsin nädalavahetuse Los Angeleses, kohtusin mitmete toredate eestlastega, tegelesin oma suulise ajaloo projektiga ja nägin natukene Hollywoodi elu ka. Meie naaber on üks muuvistaar, nagu maakeeli öeldakse, eile aga olin ühe produktsioonifirma basseinipeol. Seal oli palju tuttava näoga inimesi, keda ma olen korduvalt näinud, aga enamasti ei osanud täpselt öelda, et kus täpselt ja millal. Üks, keda oskasin paigutada oli Harry Winkler, kes mängis Happy Days'i seriaalis Fonzie't ja on viimasel ajal Adam Sandleri filmides figureerinud. Peamiselt olid sellel peol siiski seriaalinäitlejaid ja -näitlejannad. Küll need viimased on ikka kõhnakesed. Üldiselt olid inimesed ootamatult siirad ja sõbralikud, bänd mängis ragtime-muusikat, mehhiklased tegid kolumbia toitu ja ma avastasin seltskonnast ühed läti ja ühed leedu juured. Täna õhtul võeti mind kaasa raamatuklubisse, mis toimus noore Indiana Jones'i seikluste stsenaristi kodus, kus teised stsenaristid, muusikud ja advokaadid arutasid Roosevelti selgroo üle - et kas tal seda oli või siis mitte. Mul on ka siin hea õnn elada täitsa ranna juures, nii et muidugi haarasin võimalusest Vaikset ookeani katsetada. Tundus soojem kui Atland, kõiksugus krabisid oli ka rohkem.

Venice Beach

Santa Monica

Laske lapsukestel Priidu juurde minna

... ja tudengitel minu juurde tulla. Läksime nüüd Priiduga mõneks ajaks laiali – tema võttis New Yorgist bussi Torontosse, kus asub hoolega ette valmistama eesti laste laagrit. Minul on käsi ülikoolituur: Princetoni ilus linnak on värskelt üle vaadatud, nüüd on käes kord tutvuda Pittsburghi Ülikooliga ja lähitulevikus taaskülastada Stanfordi päikeselist rohelust. 

Õigupoolest olen esmamuljed juba saanud - saabusin Pittsburghi juba eile õhtul ja täna pärastlõunal pidasin oma loengu ära. Väga meeldiv publik oli - otsapidi kas Eesti, Läti või Leedu erinevaid külgi uurivad inimesed, mis tähendab, et nad olid väga teadlikud ja huvilised. Varsti lähen ühe kohaliku õppejõuga välja ja ta näitab mulle linna.

Ühe suure elamuse sain aga juba kätte - nimelt see maja, kus ma loengut pidasin. Tegemist on maailma kõrguselt teise ülikoolihoonega. Nimeks on tal õppimise katedraal ja seda ta õigupoolest vist on ka.  

Aitäh, Atland

Tõus.

Ei ole midagi paremat ujumisest ookeanis. Kõigepealt tuleb näha vaeva, et üldse valget vahtu üles peksvatest lainetest läbi saada sinna, kus päris vesi loksumas. Sügavaks läheb väga järsku – põhimõtteliselt kohe. Pidevalt tulevad uued lainemäed peale ja lisavad oma kõrguse juba olemasolevale sügavusele ja kokkuvõttes on põhi pidevalt kuskil kaugel. Tuleb laineid ilusasti püüda ja vaadata, et nad sind kummalegi poole kaasa ei vii – ranna poole heites võib kokkupõrkes maaga väga haiget saada, mere poole minek on aga muudel põhjustel teadagi ohtlik. Vesi on tume ja läbipaistmatu, sügav ja korraga mitut voolu toitev.  Ja mina ujun seal koera, hirmsoolast vett suust muudkui välja pritsides ja väga raske on. Ja väga äge on.

Mõõn.

Ei ole midagi paremat ujumisest ookeanis. Sisseminek ei valmista erilisi raskusi, vees saab pikalt horisondi poole kõndida ja vahulaineid kehaga murda, neisse viskuda või lasta end rahumeeli kaasa kiskuda. Põhi on pidevalt saadaval, ehkki väga auklik-künklik. Kõige toredam on aga boogie-board’il ehk vahtplastist väikesel ja laial lainelaual sügavama vee poole siblida ja siis küünarnukkidele toetudes koos lainega randa tagasi sõita üha uuesti ja uuesti. Ja väga äge on.

Varajane võidupüha

Lakewoodi Eesti majas peeti laupäeval pidu. Kava järgi kell 17.30 oli võidupüha ja kell 18.00 jaanipäev. Pärast aga söök ja tants. Kõik kokku oli nii huvitav, et ma kohe parem ei kirjutagi. Kel huvi, saab hiljem küsida. Seniks aga silmarõõmu: