Viimase reede ilusad pilved

 ja kampuse lambid

ning Ajaloo osakond

Peaaegu head aega

Kõik sõlmed ja silmused, mis me siin sidusime, libisevad üksteise järel laiali. Mina, kes ma harrastan ennetavat igatsemist, mõtlen pidevalt, et huvitav, kas see on viimane kord kui ma sellelt plangult päikesevarju otsin, neid tiibeti palvelippe kõõritades peaaegu tasakaalu kaotan või tolle bussipeatuse seinas olevast august läbi astun. Raadios sain ülesande kureerida mini DJ-set nimelt nendel teemadel. Suskasin sinna ka Norakese viisijupi, nii et tema Ameerika raadiodebüüt sai siis neljandal eluaastal sooritatud. 

Kuulata saab siit: http://www.radiok.org/blogs/culturequeue/ Tuleb valida saade nimega Time to Come Alive. Minu lugu algab 24. minuti 12. sekundil.  

Tiit pildistas

Priidu vanemad ja õde käisid meil külas ja meil oli väha tisusihe aeg. Ja me naersime palju. Ja meil on nii kurb, et nad ära lendasid. 

Kristi pildistas

Saame aega ja virtuaalset ruumi jagada

Korraldan siin Eesti üritust, millel on interneti kaudu otseülekanne. See algab kell 9 Minneapolise aja järgi. Ajagraafik on siin: https://events.umn.edu/027308 

Link, mille kaudu ülekanne oma arvutisse saada ilmub lehele balther.net, samuti ka Facebooki Baltic Heritage Networki lehele. 

Alaska karud

Käisin Beni perega Minnesota loomaaias emadepäeva tähistamas ning legendaarses Nook'i einelas piisoniburgerit ja Mr. Pibbi (Coca-Cola variant Dr. Pepperist) manustamas. Mõnus perepäev oli, olgugi et mitte minu pere päev. 

Rahvuslikku Geograafikut mängisin ka ja filmisin kuidas Alaskalt pärit mõmmerid tegid koerust: 

http://www.youtube.com/watch?v=eCldzgs-GMU&feature=em-upload_owner

Hakkame irduma

Käisin juuksuri juures. Ta lõikas mu juuksed nii lühikeseks ja küsis selle eest nii palju raha, et ma pidin pärast seda natukene pead tuulutama.

Kell hakkas saama kuus ja ma jalutasin mööda Grand Avenue'd, ühel pool sajandi vanused kivitrepid, värskelt värvitud väravad ees, mis tähistavad teid vanade linnavillade tagaaedadesse ja teisel pool Mississippi kanjon, kust imbus vahvlilõhnalise kuiva kevadlämbuse sisse pisut jahedamat ja värskemat õhku. Oli nii vaikne, et isegi teeäärsed tuulekellad olid vakka. Aga kuulda siiski niimõndagi. Ehkki see aeg ja koht oli üsna autovaene, andis suurlinn endast märku taamal suriseva pideva ja ühtlase mürafooniga, mis oli rohelusest ja avarusest tulenevalt summutatud, tuhm ja abstraktne nagu tormi südame petlik rahu. Ratturid sõitsid vastu ja mööda, inimesed jalutasid segatõukoeri à la labraduudel ja kuldmaatslane, kel silmad säramas ja keeled ripakil. Roosade õitega põõsastes linde ma ei näinud, aga kuskil kõrgemal puude otsas nad pidid olema, sest koguaeg kostus kuskilt tsirp-tsirp-tsirp räppi.  Õhtune päike paistis mu varju otse ette keset kõnniteed ja otsustasin jalutada kuni mu plätustatud jalad tulitama hakkavad. See juhtus umbes meie esimese päris burgerielamuse andnud restorani lähistel. Kui meie seal sõime oli sügis ja olime ainsad sisehoovis istujad. Toona hakkas meil natuke jahe ja tellisime oma friikartulite juurde teed. Nüüd olid õu rahvast täis ja kõik lauad hõivatud. Ühel oli vaid hunnik dokumente ja kellegi kott. Tekkis tahtmine minna ja võtta seal istet - oodata keda iganes ja vaadata, mis ta räägib. Aga kõndisin hoopis edasi pikkade sammude ja lühikeste juustega. Ega ma vist rohkem sinna minna ei jõua. Paraku Obama. 

Nüüd on meil siin olla veel kolm nädalat. Hüvastijätu õhtusöögid on täie hoo sisse saanud - armsad, soojad ja taaskohtumise lootust täis.