Turistid ja pärismaalased

Juba oma varasemate rännakute ja välismaal elamiste puhul täheldasin, et kui oma kallitest kaua eemal olla, kolivad nad skaipi, meilboksi ja mobiiltelefoni sisse. Nendest abivahenditest saavad justkui olulised ja elulised eesmärgid iseeneses - agar ja sage suhtlemine saab ju toimuda vaid läbi nende. Teatud aja möödudes aga kolivad armsad nondest portaalidest-pesapaikadest edasi südamesse - otsene suhtlus pole enam nii intensiivne, küll aga tiksub üks osa teadvusest koguaeg mahajäänute lainel, ajavahet arvutades ja nende tegemisi ette kujutades. Minu jaoks on see üks tundemärk, et võõrsil olekust saab vähemalt mingil tasandil kodu.

Seekordse treti puhul on elu normaliseerumisele kaasa aidanud ka asjaolu, et oleme kaheksa kuud järjest olnud samas riigis. Tillukeses Eestis elades oli rõõm ja vajadus pidevalt susata korraks piiri taha, keset Ameerikat aga sääraseid võimalusi kuigipalju ei teki. Seda toredam on võtta vastu külalisi, kes tulevad "sealt" - maailmast, mis elab ja hingab väljaspool Ameerika totaalsust. 

Ema siinolek mõjus selles osas eriti raputavalt - tõi ta ju kaasa kõige päriselt koduse hingust. Nüüd, kus ta jälle läinud on, tunnen rohkem koduigatsust kui iial varem. Olin teda kaua külla oodanud ja korduvalt mõelnud, et oleksime võinud tema reisi ikka varasemaks planeerida. Ent praegu tundub, et  niiviisi oleks mu üleelamised veelgi suuremad, kuna ooteaeg tema lahkumise ja plaanitava kojusaabumise vahel oleks olnud pikem. Hetkeseisuga on see napp paar kuud.  
  

Kui aasta tagasi sedasinast praegust käsil olevat rännakut oodata teadsin, tundsin igatahes suurt põnevust, aga ka ärevust tundmatu ja eksootilise ees. Nüüd tunnen tagasituleku tõttu suurt põnevust, aga sugugi mitte ärevust - Eesti pole ju mulle tundmatu. Küll aga on temast saanud midagi väga eksootilist. Tahaks sinna kohe turistiks minna! Aga veel parem oleks, kui saaks pärismaalaseks tagasi.  
   

Pole vast enam eriline saladus, et paralleelselt praeguse stipendiumiga võitsin eelmisel suvel konkursi ühele hiigla toredale ametikohale, mis oleks mind veel kolm kuni kuus aastat Ameerikas hoidnud. Erinevate asjaolude tõttu langes see elutee variant siiski ära. Huvitav, kui poleks langenud, mida ma siis praegu tunneksin - veel rohkem koduigatsust? See pole vist võimalik.

Elu väärib küünlaid...

...vähemalt korra aastas. Ja mida aega edasi, seda rohkem!

Maama Minnesotas

Ema Minneapolise kõhus

Nüüd on ema juba nädal aega siin olnud. Küll on tore, et saan temaga lõpuks oma Ameerika elu jagada. Oleme möödunud nädalal hirmsasti turistitanud, uusi toitusid maitsnud ja elu näinud. Vahendan ema muljeid.                                                                          

Ta on endiselt vaimustatud inimeste avatud olekust ja sõbralikkusest - kõik muudkui teretavad, naeratavad, tänavad, vabandavad ja hoiavad teineteisele uksi lahti, teenindatakse agaralt ja võõraid ei peljata. Ema saab oma inglise keelega ka hästi hakkama - täna rääkis juba koguni senaatoritega. Toiduportsjonid on tema arvates üle mõistuse suured, ameeriklased ise aga üle ootuste heas füüsilises vormis.                                                                                                  
 

Sugugi ei meeldi talle see, et poes on kohati keeruline välja arvutada, et kui palju arve kokku tuleb - maksud lisatakse hindadele alles kassas. Küll aga kiidab ta heaks meie kaksiklinna ulatusliku galeriide-tunnelite süsteemi, mis praeguse külma ilma puhul ringi jalutamise siiski võimalikuks teeb. Kesklinna tänavad on kummituslikult inimtühjad, hiiglasliku sipelgapesa sisetänavad ja väljakud aga pulbitsevad elust. 
   

Priit on praegu ühel suurel konverentsil, kus peab vastutama kõigi Ida-Saint Pauli noorte eest. Meil on seega paar "tüdrukute päeva". Homme hommikul teeme pannkooke, pühapäevaks on piletid NBA mängule Chicago Bullsi ja Minnesota Timberwolvesi vahel. Ja siis muidugi veel rääkimist ja arutamist ja vestlemist ja jutustamist.
 
Jahaa, seda ka et mu hmongi-reportaaž on nüüd netti riputatud. Leiab selle näiteks siit:

www.radiok.org/blogs/culturequeue/archives  
Valida tuleb saade nimega Love is a Place. Minu lugu algab ca 8:18.
Samale asjale pääseb ligi ka siit: http://www.prx.org/pieces/93073-culture-queue-2-10-13-love-is-a-place Ja nagu ikka olen uue muusikaga eetris igal laupäeva õhtuti kuuest üheksani. Homme koos emaga!

Nii palju on juhtunud!

Viimased seitse päeva on olnud ülitihedad ja megalahedad. Nädal tagasi olin veel St. Louisis ja nautisin täielikku kevadet ja muidugi   kaasfulbrightereid. Meile korraldati ka debatt. Ma polnud varem selle spordialaga tegelenud, aga mina ja mu Jordaaniast pärit partner Osama saime publikult väga sooja vastuvõtu ja lõpuks ka võidu! 

St. Louis

Minnesotas tagasi olles sain koos meie esimese kaugema külalise Katiga teha kaksiklinnale jälle mitu kultuuritiiru peale - käisime teatris ja lõbustuspargis ja jalutamas ja filmi vaatamas ja väljas söömas ja elutoas naermas. Ja mis veel väga oluline - me õppisime kuidas teha üht õiget eesti kringlit. Tegemist on Kati ema retseptiga, mille ta Kanadasse kaasa tõi ja mis seal teatud ringkondades suisa kuulsaks sai. Kohe nii kuulsaks, et tõtt-öelda ma teadsin seda kringlit veel enne kui ma Katiga tuttavaks sain. 

Ja enne veel kui Kati meid maha jättis, sõitis Eestist kohale mu ema, keda olen juba väga igatsenud. Naljakas mõelda, et ta ongi nüüd lõpuks kohal. Esmamuljed on emal väga head. Ta istub mul siin kõrval ja lisab, et ta on heldinud siinsete võõraste sõbralikkusest. Lisaks teevad talle rõõmu igasugused asjad, mis inimeste elu lihtsustavad - tasuta elektriautod poodides rullimiseks, rattahoidlad ühistranspordis ja muidugi meie mullivann. Ema tervitab kõiki ja soovitab soojalt siia kohale lennata.

Lendasin lõunasse

Täna ärkasin Minnesotas, lendasin üle Iowa, sõitsin rongiga Illinoisi ja seejärel Missourisse, kuhu plaanin nädala lõpuni jääda. Lahke Ameerika välisministeerium on jälle hulga stipendiaate kokku kogunud ja nüüd toidab meie ihu ja vaimu. Ees ootavad loengud, seminarid ja õppekäigud teemal St. Louisi linna ajalugu Ameerika lääneosa koloniseerimise väravana ning debatid ja vabatahtlik töö kogukonnas seoses linna oleviku ja tuleviku teadliku kujundamisega. 

Üks india, üks tšehhi ja kaks brasiilia kolleegi on tuttavad Virginia kohtumisest, ülejäänud ligi 70 riigi esindajad on uued näod. Kõigiga paratamatult ei jõua suhelda, aga korraldajad on kavalasti lauarühmad, bussiseltskonnad ja projektitiimid niimoodi koostanud, et puutuksime võimalikult paljudega kokku. Täna murdsin leiba Iraagi, Benini, Venetsueela, Argentina, Ungari, Horvaatia, Mehhiko ja Pakistani saatusekaaslastega Charles Lindberghi lennuki all. Päriselt ka. Lindbergh on nimelt siit pärit, nagu Tina Turnergi.

St. Louis on üsna armsake, siin on Ameerika suurim linnapark ja hästi palju kanaleid ja ojakesi ringi voolamas. Lennukilt vaadates tekkis suisa seos Amsterdamiga. Omamoodi seos on tal ka meie koduse kaksiklinnaga, sest ka siit voolab sama vesi läbi - Mississippi oma vägevuses eraldab siin mitte ainult kahte linna, vaid koguni kahte osariiki - sellepärast ma nii poolujuhuslikult Illinoisi sattusingi. 

Veel on veebruar

See nädal ja tegelikult kogu kuu on taas sõrmede vahelt läbi libisenud. Homme on järjekordne reede ja algab järjekordne kuu...

Aeg kihutab siin sama kiiresti nagu politsei eest põgenevad pätid, keda ma hiljuti nägin. Oli õhtu ning liiklus üldiselt rahulik. Ootasin Washingtoni Avenüü silla all bussi ja unelesin oma mõtete seltsis, kui äkki hirmus autokiun õhu kohe tuntavalt rebestas ja mõne hetke pärast tuhises minu kõrvalt mööda asi, mida võiks kutsuda ratastel raketiks. Mõned sekundid hiljem järgnes talle veel teinegi kiire auto ja seejärel üks manööverdav superbike. Paarsada meetrit tagapool rullis huilgav ja vilkuv politseiauto. 

Ma ei teagi, mis sellest kõigest sai. Siin on kuritegevust rohkem ja suuremas ulatuses kui Eestis ja uudiskünnist iga episood ei ületa. 

Homme õhtul läheme ja proovime endale igatahes natuke rahu sisse lubada. Mul on raadio tõttu asja ühele kontserdile. Priit tuleb kaasa ja kutsusime mõned sõbrad ka. Esineb mitu bändi, mina ootan kõige suurema huviga aga kollektiivi nimega Indians, mis on õigupoolest suuresti ühe taani mehe sooloprojekt. Antud muusika kohta on öeldud, et ta on eriline mitte niivõrd selle tõttu, mida kuulda on, vaid selle tõttu, mis on helikangast välja jäetud. Eks kuulake ise:

Väike maailm

Käisime täna õhtul kinos. Mississippi ääres, kohe pilvelõhkujatest üle vee asub üks vanamoodne movie theater, kus on ainult kolm saali, popcorni antakse suurtes ümmargustes topsides ja vaiksetel momentidel on kuulda filmiaparaadi raginat. Jõudsime varakult kohale ja valisime hämaras saalis kohad üsna keskele, paar rida tahapoole ühest elavas vestluses olevast kahesest seltskonnast. Ühel hetkel kuulsime blondi naispoolt ütlemas midagi Estonia kohta. Ja siis veel. Ja veel korra. Ega ometi... 

Läksin ligi ja uurisin asja ning tõepoolest - tegemist oli pesueht eestlasega, kes oli Minneapolisse tulnud vaid paariks päevaks. Tema ja ta katalaani kaaslane kuuluvad ühte rahvusvahelisse gruppi, kes Ameerika valitsuse kutsel riigis mitmenädalase turnee teevad ja noorsootöö (!) ja kodanikuühiskonnaga (!) seonduvat avastavad. Jutt hargnes edasi ja selgus tõsiasi, et ehkki Priit ja Heidi polnud varem isiklikult kohtunud, on nad tööalaselt kunagi meilimaailma kaudu ühenduses olnud. Tore kokkusattumus igatahes. 

Film, mida vaatasime oli samuti tore - Silverlinings Playbook. Kui paari sõnaga kokku võtta, siis võib öelda, et see jutustas vaimuhaigusest elutervelt. Ja humoorikalt. Naispeaosatäitja sai eile oma rolli eest ka Oscari. Sellega seoses tuleb mainida, et siin on app'indus väga hästi arenenud. Oscarite galat jälgides sain oma iPadi kaudu valida, mis kaamera pildist ma parasjagu huvitatud olen ja siis just seda vaadata ehk põhimõtteliselt ise oma kogemuse režissööriks olla.