Keset Ameerikat

Täna ülikooli jõudes oli plaan minna kabinetti ja asuda kirjatöö kallale, ent ootamatud salapärased sõnumid asfaldil veensid mind ümber. Siin-seal võis silmata värviliste kriitidega kirjutatult: Bill Clinton, noored demokraadid, kell 10 ja FREE. 

Läksin kuhu sildid suunasid ja nägingi ekspresidendi oma ihusilmaga ära! Lisaks rääkisid rahvaga veel endine asepresident Walter Mondale ja praegune Minnesota senaator ning kaks kongressmani. Ma polnud selliseks sündmuseks valmistunud ja nii vaatasin toredaid oraatoreid ainult oma ihusilma ja mitte sugugi digisilmaga, seega omatehtud foto asemel jagan hoopis üht väikest orkaani ja kliimaga seotud teravapoolset lõiku, mille tänase ürituse kohta youtube'ist esimese hooga leidsin.

Meieni too kõne all olnud torm loodetavasti ei jõua, idaranniku rahvale peab aga tugevasti kõiki pöidlaid hoidma. 

Tormi ja tungi ja elukogemuse seoses tuleb meelde üks teine salapäraste sõnumite plejaad, mis oli klambripüsside abil linnakus kõikvõimalikele vertikaalpindadele kinni löödud. Nimelt just umbes niisama kuulsusetult nagu Clinton, külastas meie kaksiklinna ka legendaarne ansambel Kansas, kelle üks hittidest "Dust in the Wind" kindlasti kõigile tuttav on.

Kõige toredam asi siin elamise juures ongi vist see, et selliseid  huvitavaid külalisi on iga päev. Kohalikud muidugi võtavad seda iseenesestmõistetavusena - asume ju ikkagi keset Ameerikat. Aga meie? Meie täname õnne, et asume.

Pidu sinus eneses

Kohe-kohe saab meie siiatulekust juba kahe kuu tagune juhtum, mis tähendab, et enam kui viiendik plaanitavast Ameerika elust on valmis küpsetatud ja ära söödud. Siiani on see elu mekkinud hästi. 

Ma ei tea, kas asi on meie tähelepanuvõime kasinuses või suurepäralisuses, aga avastame jätkuvalt suuri ja väikeseid märkimisväärsusi, mõnikord suisa omaenese ninade eest. 

Täna näiteks väärib märkimist, kui mõnusad  teised Fulbrighterid olla võivad - meil on viimase kuu vältel olnud väga hea klapp ühe Iisraeli abielupaariga, kus meespool on siin minuga sarnaselt ametis ja naispool ning koerpool Priiduga sarnaselt toetavas rollis. Just tutvusime ka ühe soomlannaga, kelle üldine olek ja laitmatu eesti keel on nagu Kevadine vorst, sinimustvalge, märja asfaldi lõhn ja laulupidu kõik ühe jõulusussi sees ja hõbekandikul - nii ülevalt tore on temaga kodukeeles naerda. 

Kodusel frondil avastasin hiljaaegu, et mõned meie häärberi valgustajatest on huvitavamad kui teised - ühe tipus saputab sulgi kuldne kotkas ja teise kupli sisse on vilditud kaselehed.

Lamp nagu soome saun.

Lamp nagu Ameerika dollar.

St. Paulis on meie lambile ka üks monument püstitatud.

Töörindel meenub, et läinud nädalal tellisin arhiivi hoidlast välja üsna suure kogu Baltimore eestlaste kohta, mida võib vast koguni riiulimeetrites mõõta. Lugesin ja lappasin, kuni mu peas kõlas noorukese seltsimeeste-unetute arst Helle hääl, mis ütles, et doktor(ant), siin te juba olite. Nimelt torkas ühe paksu kausta vahel silma kollane koopialipik, minu nimi peal ja kuupäevaks 3. veebruar 2009. Keegi oli selle toona sinna sisse unustanud. Provenientsprintsiibi kohaselt ei tohi ma seda muidugi ise oma väikese valge käega eemaldada, nii et hehee... Eks ma teatan muidugi vastavatesse instantsidesse - nii lihtsalt ma ikka eesti diasporaa ajalukku lukku ei jää.

Mis veel... Olen siiralt vaimustuses tšekimajandusest ja kavatsen seda Eestis igatsema hakata - mul pole kunagi varem olnud nii klaari arusaamist oma rahalisest seisust ja tarbimisharjumustest kui siin, kus süsteemil on magus küpsis ja soolane nuut pidevalt käibel. Kui rahavoogusid nii planeerida, et konto kunagi miinusesse ei läheks, on kogu meile tarvilik pangandus totaalselt tasuta. Kui aga juhtub nii, et kogemata tekib puudujääk, siis on iga kuluartikli pealt automaatselt arvestatav miinus ja trahvid nii suured, et juba mõne päevaga võib pankrott tulla ka juhul kui tasumist ootab ainult bensiinijaamast ostetud pulgakomm. Kui nüüd selle korra peale pikemalt mõelda, siis tundub ta muidugi üsna suure venna kasuks kaldu olevat. Eesti pangad kasseerivad küll pidevalt suuremaid ja väiksemaid teenustasusid, aga seejuures on nad oma klientide suhtes ka kordades mõistvamad ja leebemad. Võibolla ma ikka ei hakka tšekindust igatsema. 

Eesti lumeuudistele vastukaaluks võin kinnitada, et vaatamata ootamatule lörtsile, mis neljapäeva hubaseks kohvikupäevaks muutis, õitsevad meil ikka endiselt lilled ning taevas on jäänud truuks sinisele toonile, nagu juuresolevalt pildilt näha. Tähendab, et endiselt on hea aeg tulla külla ja teha meiega üks päris pidu-pidu.

Väikesed uudised

Arhiivi lugemissaali seinad on klaasist ja kui giidid ekskursioonigruppidele maja tutvustavad, siis on uudishimulikke inimesi nii kuulda kui näha. Meid, uurijaid, on ainult näha ega sugugi mitte kuulda, sest me oleme koguaeg tasa. Reedel vaikselt töötades kuulsin jälle mingit elu klasseina taga, tõstsin silmad ja märkasin ühes kooliõpilaste grupis nii umbes kümne aasta vanust tüdrukut, kes oli samas vanuses minuga peaaegu äravahetamiseni sarnane. Tunne oli, nagu oleks mind ajamasinasse kupatatud. Rasmus ja isa olla kunagi ka Eestis ühel üritusel liba-mind näinud, aga minu enese jaoks oli see esimene säärane äratundmine. 

Oleviku-iseenda äratundmisega oli mul aga vahepeal suisa raskuseid. Esimestel päevad leekivate juustega pani peeglist möödumine ehmuma. Kui mõni salk silmadele langema juhtus, siis läks niisamuti. Eks sedasi juhtub nendega, kes kogu elu täpselt ühesugusena on veetnud. Nüüd on elu juukserindel üsna põnev - pärast iga peapesu domineerib uus toon ja üldmulje läheb aina heledamaks ja heledamaks. Juba on mõned üsna blondid kimbud sekka saabunud ja tooni nimi võiks olla maasikas plus rooste.

Ikka lehtedest eeskuju - nemad koltuvad, mina ka.

Aitäh kõigile, kes meile soojust ja valgust saatsid, et mu tervis õigel ajal paraneks - olengi juba üle nädala taas kobe olnud ja sellel Mississippi kruiisil käisime kah ära. Oli armas ja huvitav ja hariv. Tekil olla polnud just lust, kuna tibas seenevihma, seega istusime hoopis sees ja jõime kakaod. Õnneks olid laeval suured aknad, nii et saime lehvitada õngemeestele ja näha ühe kaldaäärse puu otsas istumas toda kõige ameerikalikumat kotkast ehk siinse maa keeli bald eagle'it. Saime ka teada, et tänu aurulaevandusele see kant siin õigupoolest just sellisel ajal ja moel asutastatigi, et aurulaeva enese keskmine eluiga oli puitdetailide kulumise ja plahvatusohtliku süsteemi tõttu kõigest kolm aastat. Mõtlemisainet pakkus ka tõik, et kaksiklinna kõikide tänavate vesi voolab Mississippisse, mis on ühtlasi koht, kus me oma joogivee saame. 

Priit rääkis laeval huvitavat juttu.

Väisasime ka hmongi kultuuripäeva, kus tutvustati nende ajalugu, põlvnemist, rahvariideid, muusikat ja tantsu. Ma olen juba mõnda aega olnud sellest rahvast huvitatud ja oli ütlemata tore kõike oma käega näha ja silmaga katsuda. Tuleb välja, et Minnesota ongi Ameerika suurima hmongi kogukonnaga osariik. 

Hmongi eine.

Pühapäeval oli meil siin jälle kangesti soe ilm. Jalutasime järve äärde ja istusime pingil. Võtsime aega, et kokata ja tegime veel ühe uue asjaga algust. Me kohe ei oska olla päris ilma kellegi eest vastutamata, nii et hakkasime jälle sellega tegelema. Priit pani nimelt mulda neli taimeks saamise potentsiaaliga seemet, mida ta viimased kolm nädalat hoolega idandanud on. Eks näis, kas keegi pea mullast välja ka torkab. 

Priitahtlik Priit

Ameerika kodanikuühiskond on suur ja võimas ja kõikhõlmav, kuna  soolastele maksudele vaatamata on riik üsna õhuke. Endiselt oma tööluba ja muid vajalikke pabereid ootav Priit on aga sellest olukorrast saanud juba kenakesti uusi kogemusi noppida - vabatahtlikuna tegutsedes nimelt. 

Mõned stiilinäited rollidest, mida Priit on enda kanda võtnud: batuudipoksi instruktor-kohtunik (fotol), arvutiõpetaja, paraadil marssiv flaierijagaja, noorsootöötaja. Võimalusi on palju, aga konkurentsi ka - otsa peale saamiseks tuleb astuda samu samme, mis tööturulgi: kuulutused, CV, intervjuud, ootamine, mõnikord ka proovitööd või katseajad. Inimesi, kes erinevatel põhjustel oma aega ja oskuseid tasuta jagada soovivad jätkub küllaga.

Neid inimesi jatkub ka, kes oma asju tasuta jagada soovivad. Üsna tavaline on silmata tee ääres kaste, kus juures silt "FREE". Enamasti saab sealt raamatuid, riideid, mänguasju ja kodutarbeid, aga ka mööblit, kodutehnikat, ühes kohas oli ka näiteks ehitusredel. Muidugi on selline kraam mõnes kohas paremas, teises kehvemas seisukorras, aga päris prahti ma veel niimoodi väljapanekuna vormistatult näinud pole. Pildil olev mööblivalik oli ühel päeval väljas meie kõrvaltänaval. Minu meelest täitsa toredad asjad.

Ka uusi ja hinnalisi asju proovitakse inimestele kaela määrida sääraselt, et esialgne torge rahakoti ja südametunnistuse pihta võimalikult valutu oleks. Ostad ühe ülikonna, saad kaks tasuta.  Nutitelefonid tulevad koos kõnepaketiga praktiliselt muidu kätte. Telekast jookseb aina uue Nissani maasturi reklaam, mille kohaselt on madalaim võimalik kuumakse väiksem kui meie Elisa arve Eestis. Tarbimine on siin justkui lapsemäng, ehkki tuleb tunnistada, et on inimesi, kes seda väga tõsiselt võtavad. Üks naabruse pensionäriproua ütles meile üsna siiralt, et tema peamine vaba aja tegevus ongi šoping. Ta hoiab end pidevalt erinevate poekettide kaubavalikuga kursis ja teab täpselt kust mida ja millal osta, et oleks tulus tehing. 

Noorte hulgas püütakse levitada säästlikumat eluviisi, aga mitte niivõrd rohelisusele apelleerides, vaid tuleviku tarbimisvõimalusi silmapiiril terendava präänikuna esitledes. Ehk siis - tudeng olles elagi nagu tudeng, siis on lootust, et hiljem seda tegema ei pea. 

Asjad aga elavad siin tõesti täitsa oma elu ja ilma klišeedesse laskumata on väga keeruline sellekohaseid tähelepanekuid vormistada või edasi anda. Nii et ma parem kujutan ette, et teema on nende paari näite najal selleks korraks ammendatud. 

Tudish-piip!

Ajab segadusse nagu labürint

Nädal on kulgenud segaselt ja uimaselt - tööd tegin ainult esmaspäeval, ülejäänud aja olen olnud haige ja kodune. Täna loodetavasti viimast päeva. Mind tabas labürintiit. Eestis see paharett õnneks levinud pole, nii et selgitan pisut. 

Tegemist on viirusega, mis mõjutab sisekõrva selliselt, et tasakaal kaob ära, maailm teeb ringe ja põdejal on tunne, nagu oleks keegi ta hinge lõbustusparki viinud ja keha maha jätnud. Ühesõnaga see on selline siruli olemise haigus, mis heal juhul läheb ise üle. Esimest korda põdesin seda Šotimaal elades ja algus oli üsna hirmutav. Lisaks mõjutas see mu sealset elu ja üldist elukogemust.

Kuna pärast põdemist olin nõrk ja pidin end senisest enam hoidma, siis loobusin oma toonasest kindlast plaanist saada Põhjamere surfariks. Aberdeeni ülikooli juures oli nimelt surfajate klubi, kes kohtus kord nädalas ning nagu üks mees külmas vees lustis. Ka jaanuaris ja veebruaris. Kui juba tervem olin, kirjutasin oma magistritööd ega tahtnud aega lõbustustele kulutada. Ma pole siiamaani surfanud.

Pärast paranemist käisin end igaks juhuks kliinikus näitamas ja mu armas Šotimaa arstitädi ütles, et kõik on korras, aga et sellel haigusel on komme mõnikord jälle paariks päevaks külla tulla. Nüüd vist juhtuski nii. 

Loodetavasti ajalugu ei korda end ja saan oma veekogu-plaanid seekord täita. Nimelt toimub nädalavahetusel jälle Fulbrighterite üritus. On plaan minna jõelaevaga mööda Mississippit sõitma. Pöidlad pihku, et saaksin sellest osa võtta!

Enne haigestumist juhtus aga veel see ka, et võtsin eeskuju puudelt langevatelt lehtedelt, mis on aina punasemad ja punasemad ja punasemad. Ma olen nüüd ka punane.

Enne...

... ja pärast.

Nii!

Mitte nii juhuslik fauna

Tolle looma-teemalise postituse püändiks olema pidanud paavianipoisi pilt on nüüd olemas nii eest- kui tagantvaates. Fotode autor on mõned aastad tagasi siin magistritöö materjale kogumas ja Obamat vaatamas käinud Sander. Pildile klikates avaneb see suuremas vaates.

Sume ja klaar

Jõgi on mõnikord nagu järv.

Minnesota oma kahesaja kahekümne viie tuhande ruutkilomeetri ja üheteistkümne tuhande järvega oleks nagu suur hiiglane, kes vajab aega, et end suvest sügisesse liigutada. Ma tean, et väike ja väle Eesti tegi selles valdkonnas ka tänavu tiigrihüppe ja sügis saabus nagu ikka - plärts ja valmis. Meil tuleb see aasta teisiti - on palju värve ja palju pooltoone. 

Roheline algus.

Endiselt leidub päevi, mil päike paistab läbi riiete ja teeb sooja. Puud vahetavad värvi, aga ka nemad võitavad selleks aega. Loodus pakib ennasti kokku kuidagi õrnalt ja muretsemata - tout doucement. Meie jälgime huviga.

Kuldne olevik.

Eriti hea on muutustel silma peal hoida laia Mississippi kohal rippuvatelt sildadelt. Jõgi ise voolab tüünelt nagu iseteadlik allikas. Kõnnin temast iga päev üle, või siis rullun ratta seljas. Sild on päris pikk ja pakub tõesti suurepäraseid vaateid. Ma pole aga veel näinud, et keegi jääks seisma ja vaataks seda suurt vett ennast - sellepärast vist ongi  kõik silla käsipuud täis ämblikuvõrke. 

Mina vaatan alati alla ja alati tekib suur tahtmine ka hüpata alla, sukelduda ja näha, mis sinise vee all sünnib. Kuna ma pole lendav näkk, siis piirdun siiski piidlemisega ja tunnen heameelt sellest, et ma saan jõe kohal viibida, olgugi et raudbetooni abiga.

Silla avar algus sobib aja maha võtmiseks.

Mu töö siin on aga nii huvitav ja põnev, et natukene muinasjutuline vee all olemise tunne tuleb päris tihti peale - aeg läheb kuidagi märkamatult nii tundide, päevade kui nädalate, nüüd saab juba öelda ka, et kuude lõikes. 

On vast mõistlik, et sain isikliku kabineti - iga päev on heureka-hetki, mil mul on nii suurepärane olla, et ma lihtsalt pean naerma ja pisut vehkima. Mõnikord ka keksima. Seda kõike on tõenäoliselt parem teha privaatses kui jagatud tööruumis.